Aasta 2009 jääb ajalukku muuhulgas ka hea õunaaastana. Minu köögiakna taga kasvab metsik õunapuu, mis pakub väikestele lastele rõõmu ronimispuuna, kus vanemad ei keela peal turnida. Pakub varju päevastele popitaja-koolipoisipättidele ning õhtuhämaruses vinkadivonkadi-taaruvatele alkogolisõpradele. Tema kõrvalt kulgeb üks tõhus rajajupp, mille kaudu saab ühelt tänavalt teisele „lõigata“, jõudes seetõttu hommikul enne tööleminekut ehk paar minutit kauem kodus kohvi või teetassi taga mõnuleda. Kevadisel õitsemisajal oli puuke edevalt ilus sirutades nooruslikult valendavaid oksi taeva poole. Sügisel samas viljade raskuse all lookas, meenutades pigem kössitavat vanurit. Õunad on mööda minnes mõnusalt käeulatuses küll, kuid keegi neid pruukida eriti ei tihka. Hapu sort vist, mõtlen ma.
Täna, seistes avaturu „Kõige poes“ sabas märkasin üht jutukat vanameest ostmas kääritamistoru ehk mulksutajat (plastikust, hind 75.-). Hapudest õuntest on kasulik teha õunaveini! mõtlen ma nüüd ja kujutelmas juba sahistangi salamisi Roosa Pantri tunnusmuusika saatel kollane pesukauss kaenlas Supilinna Rahva Õunapuu ladvaokstesse kõõluma. Jahtima neid kõige-kõige päiksepaistelisemaid ubinaid, mille olemasolust on vaid köögiakendest vaatlejad teadlikud :D
PS!Õunapuud on pärit Kasahstanist ;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar