Ajapilt

Vanaisa Johannese foto mõõkvaalast (Orcinus orca) 

60ndad Saaremaal

Mina olin 1991. aastal kui vanaisa suri ainult 7-aastane, aga mäletan tema kohta sellest hoolimata üsna palju. Võib olla ka tänu teiste juttudele, mis kinnitavad kogetut. Panen mõned asjad kirja.

Vanaisa oli pärit Saaremaalt. Ta töötas laevamehaanikuna Balti Laevaremonditehases "Majaka" kolhoosis ning sai sealtkaudu Laitsesse aianduskoperatiivi aiamaalapi. Tollal oli ettekirjutatud mitu õunapuud ja mitu põõsast, mitu ruutmeetrit kartulimaad jne sul aias olema pidi. Ja seda kontrolliti. Vanaisale väga ei meeldinud aiatöö ja see töö jäi vist parema meelega teiste kanda. Tema oli rohkem leiutaja-, ehitus- ja meistrimees. 

Näiteks nuputas ta koperatiivi kahele peaväravale sulgemissüsteemi, mis on mul siiamaani silme ees kuid kirjeldada on seda üsna keeruline. Majad pidid toona olema ette antud jooniste järgi ehitatud kuid vanaisa tegi omad loogilised muudatused. Näiteks tasapinnalise katuse, mis oleks vett koguma hakanud tegi siiski väheke suurema kaldega, et seda ei juhtuks. Mäletan, kuidas ta lebas selili voodis ja näpuga joonistas/kirjutas/arvutas midagi õhku. Ilmselt mõtles järjekordset lahendust välja. 

Kui lõuna ajal sai vanaemal toit valmis ja kõik kogunesid sööma, siis pidi pea alati veel jupp aega ootama kuni vanaisa sööma tuli. Ta ei saanud midagi pooleliolevat poolikuks jätta ja tegi kõik algatatud tööd lõpuni.

Toas oli meil seina peal üks roheline uksekell, mis polnud aga tavaline uksekell. Selle kella taga oli süsteem, mis viis õue autoni, tegi auto ümber tiiru ja tuli tuppa tagasi. Öösel lülitati kogu värk sisse ja kui keegi kavatses autole ligineda hakkas toas kell hirmsasti plärisema. Mina kuulsin esimest ja viimast korda seda plärinat siis kui isa ühel hilisõhtul Laitse jõudis ja pahaaimamatult autost möödus. Vargapüüdmis-otstarbeliselt seda ajutist garaaži asendavat süsteemi aga õnneks vaja ei läinud. 

Õue peal kasvasid ja kasvavad tänini kõrged kased. Üks väga meeldejääv sündmus oli see kui vanaisa võttis antenni ja ronis kõrgele-kõrgele kase otsa, et see sinna kinnitada raadiolaineid ja telekanaleid püüdma. Kaskede vahele aga meisterdas ta suure võrkkiige, kuhu terve perekond korraga kiikuma mahtus. Õhtuti, kui teised läksid magama jäi vanaisa võrkkiike veel mõneks ajaks tähti ja sputnikke vaatama. See kiik pidas välistingimustes aastaringselt seistes vastu veel üle kümne aasta peale tema lahkumist. Kuid tähti sealt enam vaadata ei saanud, sest kaseoksad kasvasid vaatele ette.

Kasvuhooneehitajad