Mulle sattus kätte üks vihikõhuke lühijuturaamat nooremale koolieale. Väikeste elutõdede kogumik Helle Laasi sõnastuses. Esimene jutt on tänase kui aasta kõige lühema päeva või siis pikema öö tervituseks.
Koputus
"Kop, kop," koputas hommik ja kadus lootustesse.
"Kop, kop," koputas keskpäev ja kadus askeldustesse.
"Kop, kop," koputas õhtu ja kadus unistustesse.
"Kop, kop," koputas öö ja tõmbas päevale unekriipsu peale.
Teine lugu räägib niisama lihtsalt ja armsalt.
Mis on armastus?
Triinu istus kerratõmbunult diivaninurgas. Nähtavasti mõtles ta millelegi väga tõsisele. "Ema, mis on armastus?" küsis ta viimaks. Emagi jäi hetkeks mõttesse ja vastas siis: "Hele päike. Jaa, jaa, on ju olemas niisugune päike. Helevalge ja puhas! Näitab ta ennast harva. Need, kellel õnnestub hetke tabada, kaotavad aja ja ruumi. Ja kui hele päike kaob, jätab ta nägijasse imelise rahutuse ning rahu jälje millestki, mida ikka ja jälle tagasi igatsetakse. Igatsus aga muudab meid ilusamaks ja paremaks. Usun - armastus ongi hele päike!"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar