Nivelleerimistööl pakkusin ennast vabatahtlikult latti hoidma. Pean siinkohal mainima ja soovitama teistel ennast mitte kunagi sellisesse rolli mässida. Üks paras nüri passimine on see. Tuli meelde kuidas ja miks ma suvel praksis ühel hetkel murdusin, viskasin lati minema ja jooksin kusagile kivide vahele meeli puhkama ;) Aga ilmselt on asi ainult minus ja sellist ametit nagu ainult latipoisi amet polegi olemas. Vastasel juhul sarnaneks see Tallinna ühistranspordi reisisaatjatega, kes lihtsalt loksuvad enesesse tõmbunult siia-sinna, heal juhul saavad silma looja lasta.
Samas paadimehe amet oli super. Põhimõte oli võimalikult sik-sakitades ja veel risti-rästi üle jõe sõita ja nii muudkui ülesvoolu sõuda samal ajal kui teine aparatuuri vees hoidis. Ma sain hakkama kuna pidevalt läks meelest, mis aeruga tõmbama pean et õigele poole liikuda ja hetkel kui olin suunataju taastanud jäid aerud kasvudesse kinni. Paat läks üsna pöördesse mu sõudmise peale. Seda kõike teaduse arenemise nimel! Profiil sai põhjalik ja andmed pidevad.
Õhtu oli pikk ja ajaks, mil töö sai tehtud hakkas nälg silmanägemist võtma. Veskimees Lembit ja tema naine Mai pakkusid tublidele töölistele kolmekäigulise õhtusöögi. Küll see oli hea.
Selle tunde nimel, mis tekib kui oled päev otsa ladistava vihma käes õues rabelenud ja õhtul saad kõhu täis ja põsed punetavad soojas toas, olen ma nõus veel isegi seda latti hoidma :D Ja ma tunnen nüüd päris tõelist veskimeest!
Üks veski seisab vete pääl....
Väike pildimeenutus:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar